Me before you

blogisse paneb kirjutama vist väga eriline ja emotsioone sütitav sündmus või siis emotsioonilaks.
Kavatsen käesolevas postituses kirjutada sellisest filmist nagu “me before you” ja ka samanimelisest raamatust ning võibolla ka natukene selle järjest “After you”. Raamatud on kirjutanud Jojo Moyes ning ka filmi tegemiseks andis ta loa ainult seetõttu, et ta ise soovis enda parandused jms sisse viia käsikirjadesse ja nö kaasarääkida, kuidas film tehakse.
Kuna ma kirjutan nii filmidest kui raamatutest siis neile, kes ei taha oma elamuste süütust võtta minu blogipostitust lugedes siis ärge edasi lugege. Ma küll ei tea, kas ja kui palju ma detaile kirjutan aga teid on hoiatatud, et spoilimine võib juhtuda.

Algatuseks filmi treiler:
http://www.apollokino.ee/Event/2871/

Loodan siiralt, et see mängib ka… Aga noh kui ei mängi siis näete, et seda saab Apollo kinode lehelt vaadata vähemalt.

Me before you on selline film, mis tekitas minus väga suuri tundeid juba esimesest kaadrist peale. Kuna ma ei olnud enne esikale minemist üldse eeltööd teinud sh ka küsinud mind kutsunud inimeselt, et mis filmi me vaatama lähme siis enne seansi algust ta tutvustas mulle filmi sisu. See oli shokk kuna ma olen ise hetkel maadlemas erinevate erivajadustest tulenevate küsimuste ja situatsioonidega, mis ei ole just kõige kergem.
Mulle meeletult meeldis, kuidas ja kui hästi oli välja toodud kõik, mis kaasneb sellega kui perekonnas kellelgil tekib täiesti elumuutev puue. Eriti kui tegu on noore inimesega, kes on olnud igas mõttes edukas. Nii töö, tervis, elukogemused, karjäär, naised jne jne.
See oli nii üüratult hästi nii filmis kuid just eriti raamatus välja toodud, kuidas sõprade ja vanemate suhtumine muutub, mida inimene ise läbi elab ja olgu see kustahes riigis siis tugisüsteemi praktiliselt pole.
See kui hästi oli välja toodud alatine küsimus, mis vahel on tekkinud ka Eestis ja tekib väga tihti mujal maailmas, et kuidas ja kas on võimalik erivajadusega inimesel endalt elu võtta kui ta ei saa liigutada ennast altpoolt kaela sh käsi. Kuidas suhtuda assisteeritud enesetappudesse ja kuidas perekond koos lähedaste ja armastatutega sellega ja peale seda toime peavad tulema.
Nii film kui raamatud olid väga intensiivsed, eriti raamatu esimene osa. Ma ehk saangi rohkem sügavuti mõista filmi ja raamatutest ainult esimest osa “Me before you” kui teist kuna ka ma olen jäänud ilma nii mõnestki keha funktsioonist.
Aga see kui mitmetasandiline ja läbimõeldud see storyline oli ja kirja ja pilti pandud on lihtsalt üle väga pika aja üks selline lugu, mis kõnetab.
Loomulikult tekkis mul ka küsimusi, kas näiteks see, et Willile polnud teatud abivahendeid, võimalusi, nõustamisi jpm tutvustatud, kas see oli tahtlikult välja jäetud või oli see üks point, mida taheti storyga edasi anda. Mida kiiremini inimene saab tagasi oma tegevuste juurde jms seda parem või oli see pigem Willi enda valik…
Will ütles nii raamatus kui filmis lause või õigemini laused, mis mind kõnetasid ja just selle story ja nende teemade kontekstis. “Some mistakes… Just have greater consequences than others. But you don’t have to let the result of one mistake be the thing that defines you. You, Clark, have the choice not to let that happen.” just osa, kus Will ütleb, et Louisal on võimalus valida.
Üks suur osa Willi ja Louisa loost on valikutel, isegi peamine osa. Võimalusel teha valikuid.
Ja ma arvan, et üks põhjus, miks loos pandi mees just sellisesse olukorda on ka see, et vähemalt minu arvamuse järgi on mees ikkagi tugevam pool, kaitsev ja teistmoodi hoolivam kui naine seda on. Taaskord tuleb kohe meelde seik, kus Will tahtis Louisale appi minna aga ei saanud just oma piirangute tõttu. Ta tahtis olla mees just kaitsmise ja lohutamise kontekstis.
Loomulikult ka armastuse, võrgutamise kontekstis aga see on teiste situatsioonide kirjeldada.
Kusjuures vahepeal filmi vaadates ajas mulle kurbuse peale isegi muusika kuna see oli nii täpselt paika pandud. kui soundtrack välja tuleb siis ostan endale kindlasti :).

Igaljuhul ma soovitan seda filmi kõikidele nii puudega kui puudeta inimestele. Kuigi meil ei räägita just väga palju assisteeritud enesetappudest ja eutanaasiatest arvan ma siiski, et sellest peaks rääkima. Võimalustest ja vajadustest ning seadusandlusest, mis seda reguleerida võiks.
Kui ilma erivajaduseta inimesed seda filmi vaatama lähevad või raamatut loevad ja inimesed, kes ei ole antud valdkonnaga üldse kokkupuutunud siis nad ei pruugi seda pointi päriselt kätte saada. Seda, et elu on võimalik igatemoodi elada aga vahel ka on vahe selles, kas inimene on sündinud või jäänud õnnetuse tagajärjel nt mõnda halba seisu ja kindlasti on see inimese valik, mille talle minu arvates andma peaks, kas ja kuidas ta edasi minna soovib.

Selle postituse alla võib alati kommentaare jätta kui keegi seda soovib. Ma pean küll neid modereerima aga üldjuhul lasen kõik läbi, isehi hatemeili kuna see on inimeste enda arvamus. Kui soovite privaatselt kribada siis kommenteerige ja öelge seda kommentaaris ning võtan teiega ühendust :).
Christel

Advertisements

Sissejuhatus

For F seik… Pm võtan vist ülikoolist paberid välja. Vb hommikul mõtlen ümber aga mul on tunne, et see asi tuleb ära lõpetada. Ühel või tesiel moel. Võtan lihtsama tee ja võtan ise paberid välja. Tänane päev näitas, et ma ei ole kirjutaja. Siin mingit jama võib ju ajada aga teadustekst on ikkagi teadustekst. Mul on peas kõik olemas, mida ma öelda tahan aga paberile ei suuda panna. F******** lihtsalt.
Ja mis mind veel nii tigedaks teeb on asjaolu, et ma tahan oma faking kõlareid korda saada! Ja mingid pisiasjad, mis tegemata on mitu nädalat ajavad mind veel rohekm närvi. No fakk kui raske on seal raamatukogus ära käia. Või postkontoris. Või Tartus. No ei ole ju nii raske! Grhhhh. Ja mis krdi jama nende Elroni faking rongide sõidugraafikuga on. Miks need ei võiks normaalselt kskil üleval ola. Mingis faking ebanormaalses pdf failis, ajusi krussiva asetusega. Grrrrhhhhh.

May the odds be ever in your favour! ehk siis natuke Näljamängudest

Ma olen seda postitust tahtnud niiiiiiiiiii iiiii iiii kaua kirjutada aga lihtsalt pole end kätte võtnud.
Käisin juba väga pikkaaega tagasi kinos Näljamänge vaatamas. Kolmandat osa, toreda kaaslasega ja just peale seda kui olin lõpetanud Näljamängude taaskordse lugemise. Kõik kolm raamatut lugesin läbi.
Näljamängud on lihtsalt liiga hea raamat, et seda mitte mitukorda lugeda. Aga ta ei ole samas nagu Twilight. kuigi Twilighti hullusest olen ma vist ikka täiesti üle saanud.
Ei, isegi mitte hullusest aga see raamat tõesti on selline, et kui halb aeg on v’õi jõudu vaja on siis see kuidagi annab jaksu juurde. Dont know why beacuse its not about only the book but also about the reading. How it has been read and who is reading and everything together.
Tagasitulles Näljamängude juurde siis ka see on megahea raamat. Aga ta ikkagi ei ole selline, mida liiga tihti kuulaks. Dont know why. Lugesin esimesena raamatud aastal 2012 või 2013. Ei mäletagi täpselt. Arvan, et ikkagi aastal 2012. Peale mida nägin kohe Näljamängude esimest filmi. Gaad deem kuidas ma seda filmi kirusin ja mõtlesin, et no krt miks sellist asja jälle tehtud on…
Nüüd aastal 2015 käisin kinos kolmandat filmi vaatamas. Minnes kinno mõtlesin, et kas ma olen teist osa näinud või ei ole… Mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin. Kuni tõesti lõpuks väljamõtelsin kui kinos istusime. Loogish, et ma ei olnud seda teist osa näinud:D Ja siis tuli järgmine mõte, fffff ja veelkord fff, mu kaaslane pole ju isegi raamatuid lugenud!:D
Enne kui film algas jõudsin talle kõik kokkulubada, et raamatud tulevad, filmid tulevad ja kõik fantashtish ja veel rohkem fantashtishim.
Olin natuke nagu valmistunud selleks esimeseks reaktsiooniks, et naguniii on jälle mingi kräppp kokkukeeratud nagu tehti esimese osaga ja kartsin, et äkki on veel hullem kui Nullpunkt…
Aga minu üllatuseks oli see nii fantastiliselt hea film, et ma tahaks seda veel ja veel näha. Kindlasti plaanin ma minna vaatma ka neljandat osa kui see kinno jõuab. Raamatuid oli küll kolm aga viimane raamat jagati kaheks osaks. Ei imesta sest tegevust on rohkem kui küll ja filmis on see natuke teistmoodi.
Teistmoodi aga heasmõttes. minu jaoks see film täiendas raamatut. Olid kohad, millest ma raamatus puudust tundsin. Osade tegelaste iseloomud ja nn kardiantetagune tegevus.
mis aga puutub teise osasse, mis vaatamata oli enne kinno minekut siis läksin koju ja vaatasin tolle ka ära:D Täiegatäiegatäiega hea oli ikka.
Seda tuleb öelda, et muusika nendest filmides on hea. Isegi väga hea. Olen kaalunud soundtrackide soetamist aga reaalsete tegudeni pole jõudnud…
Igaljuhul. Poleks vist peale Twilighti ja Nullpunkti kunagi arvanud, et ma seda ütlen aga gaad deem kui hea film ühe raamatu järgi tehtud on! Ok, kolm filmi hetkel ja neljas varsti aga tõesti. Praegusel hetkel meeldib mulle isegi see Näljamängude esimene osa. loodan, et nad latti alla ei lase.

So may the odds be ever in your favour and dont forget that fire is catching!

Luban iseeendale, et üritan rohkem kirjutada. Aga samas kui öösel on 4-5 h magamiseaega siis ei tahaks seda väga 3-4 h peale lükata:D Kuigi,kuigi Margaret Tacher magas väidetavalt igal öösel 4 tundi. So sleep is overrated like eyesight.

Vahekirjutamine

Kuna ma olen viimaselajal üritanud toota asjalikku teksti ja selle toodangu maht sai täis ja mõtted said otsa siis tulin hoopis siia, et natuke kribada.
Mul on vist viimasest postitusest enda ees võlg. Nimelt ma kirjutasin või vähemalt üritasin kirjutada sellest kui halvasti ma ikka inimesi tunnen ja kui vale mulje ma esmapilgul saan.
Miks ma seda kirjutada tahtsin oli just sellepärast, et mind kummitab üks mälupilt. Septembrist. Nimelt kui ma käisin seminaril siis minu kõrval istus üks meesterahvasd. Tal olid jalas tennisemoodi tossud vms asjad. Dressipüksid, teate sellised nagu 90ndate algul kõik kandsid. Sellised Adidase omad, kolme triibuga külje pealt. Noh, ok meil oli arvatavasti Labiidas vms firma aga you got the point. Ja mul on tunne, et tal oli seljas nahktagi.Aga sellesosas ma ei ole kindel. Ei näppinud teda ega istuud “kogemata” isegi sülle. Ta hääletoon oli vanema mehe oma. Sellise, kes on terve oma elu ikka täiega muusikamaailmas elanud ja ma mõtlen sellist sex, drugs and rock’n’roll muusikuelu elanud. Koguaeg ma kujutasin teda ette tõsiselt väsinud ilme ja valgenahalise muusikuna, kes oli seminarile kaasavõetud, et ta saaks rääkida oma kogemusest ühe organisatsiooniga, kes tegeleb riskinoortega just läbi muusika, tantsu ja muude selliste tegevuste. Ja mis te arvate, mis tegelikult välja tuli… See tüüp oli 22 või 23 aastane. Mustanahaline ning absoluutselt mitte nii kogenud kui ma algul arvasin:D Ja ma sain seda teada siis kui ma olin temaga 2-3 päeva kõrvuti istunud 😀 Igaljuhul selliseid asju on veel olnud. On osad inimesed, kes kohe ongi sellised nagu nad esmakohtumisel mulje jätavad ja on teised, kes nagu tuleks oma shelli seest välja.

Olen mõelnud, et peaks lugema taaskord sellist raamatut nagu “kuristik rukkis”. Tean, et olen seda lugenud aga eriti ei mäleta üldse, millest seal juttu oli. Üldse nende põhi ja keskkooli aegsete raamatutega tundub nii olevat. Tõde ja õigus on teine raamat, mis ette tuleks võtta. See on esimene raamat, mida ma kuulasin. St. ma ei näinud enam nii palju, et ise lugeda. Mäletan, kuidas klassiõega sellel raamatul Tondil järgi käisime ja kuidas seda tagasi viisime. See oli nii paljudes karpides.
Haah. Ei teagi, miks täna selline memory lane tekkis.
Vb sellepärast, et kell on 4 hommikul ja nii palju asju on veel teha.
Ja ma rääkisin Hr. K-ga kuni kolmeni? Poole neljani? Misiganes ajani. Ja ta tundub veeltoredam kui alguses. But thats not good, not good at all.
Ja fuck, kuidas tahaks trenni minna. Peale sellist jõulu tahaks kohe pikka-pikka matka ette võtta. Ok, vb mitte nii pikka aga jalutamas tahaks ikka koos Ebsuga käia. Ta on nii äge kui ta selline rõõmus ja hüplev ja uudishimulik ja fantastiline õues on::
Järgmine aasta tundub huvitav tulema. Ehk vähemalt pooled asjad saavad teoks, mida teha tahaks…

Aa… Tõusin enne püsti, kõndisin vastu seina ja siis tuli meelde… “Fakk! Ma ju tõstsin toa ümber!”ot

Bad In Characteristics

Olen alati ennast pidanud üsna heaks inimeste tundjaks. Või tunnetajaks. Peaks vist oma arusaamad ülevaatama. Defineerima sõna “hea” näiteks?!?
Igaljuhul viimaselajal on neid ämbrisse astumisi ja reha otsa koperdamisi kuidagi liiga palju olnud. Või olen ma siis lihtsalt hakanud lõpuks arusaama. Igaljuhul hetkel on täpselt selline tunne, et tõmbaks selle ämbri, millesse ma pidevalt astun endale hoopis pähe ning loodaks, et siis rehahoobid panevad lihtsalt pea valutama, mitte ei tekita ka muid vigastusi.
Igaljuhul olen ma taaskord sealmaal, kus tahaks lihtsalt karjuda: “Whaaaat theee faaaaak!??!?”.

Väike vahemärkus, tänaseks parasiitsõnaks saab kuulutatud IGATAHES!
Mis kuradi sõna on üldse -igatahes-? Nõme parasiitsõna.

Igatahes… Kaalun viimaselajal tõsiselt spetsialisti külastamist. Ainuke asi on see, et ma ei saa nagu kodust liikuma. Käime küll Ebolaga suht igalpool koos aga see on siin maja ümber ja nii… Raske selgitada. Ta on ikkagi alles 3 kuune beebikutsik, küll üks kraaka beebikutsik aga ikkagi, ta ei ole töökoer.
Oeh, juba on tunda kui suur osa ta ikka minust on. Ja mina temast ka. Kummaline tunne.
Igaljuhul on ta selle kuu ja natukese rohkema ajaga nii suureks kasvanud. Kui me ta proovipäevale võtsime siis ta oli nii tibatillu võrreldes praegusega. Aga tal on ägedad käpad. Ja ägedad kõrvad… Ja ägedad silmad… Ja äge saba…Ja äge pea… Ja äge karvastik… Ja tegelikult kui aus olla siis kõige ägedam on see, mis ta peas toimub. Ta teeb lihtsalt liiga palju toredusi ja tarkusi ja need kõik toredused tarkused,sigadused on nii lihtsalt andestatavad.
Vb sellepärast, et ta näitab oma tundeid nii gaad deem ausalt välja. Not like some people.
Ja oojaa kuidas ta neid ka väljendab hääleliselt… Inimesed võiks ka öelda omaenese sõnadega otse ja lihtsalt ilustamata .

Aga vahet pole. Sain ennast taaskord väljaelatud ja nüüd saab edasi minna töö tegemisega.Jep, kell on 02.15 hommikul ning ma lähen edasi töö tegemisega. Aastalõpumasohismirõõmud.

Mis aga puutub inimeste tundmisesse siis ma vist ootan, et inimesed oleksid liiga avatud,roosad,mõistvad ning tõelised.
Kui lugeja on siiani lugenud siis arvatavasti ta nüüd arvab, et ma muud ei tee kui ainult vingun, virisen ja süüdistan teisi. Ei, kallis lugeja. Sa ei tea mind ja sa ei tea, mis toimub minu sees. Siin on kirjas lihtsalt see osa minust, mida ma olen valmis avalikustama.

Nullpunkt

Nädalavahetusel lugesin läbi raamatu nimega Nullpunkt. See on lihtsalt vapustav teos. See mitmetasandiline see süzee on ja kui palju tagamõtteid ja pisikesi niidiotsasid ja läbi lillede õppetunde seal on… Selleks pole lihtsalt sõnu. Näiteks, kuidas üritatakse probleemi lahendada vägivallaga aga lõpptulemusena lahendus on hoopis sõprades, iseloomus ning positiivsuses.
Soovitaks lugeda seda kõikidel. Ma See raamat tuleks teha kohustuslikuks kirjanduseks kõikidele koolinoortele. Küll eeldab see head kirjanduse õpetajat, kes suudaks kõikidel nendel teemadel arutleda ja noori suunata märkama neid nüansse. Või siis ehk mõni spetsialist kooli sellist tudi juhtima kutsuda, kes suudaks noortele mõju avaldada.

Samas käisin ka raamatu põhjal tehtud samanimelist filmi vaatamas. Ma usun, et see film on hea võrdlemiseks raamatuga.
Kuna filmist ei tule absoluutselt välja see tõeline point siis nimetaksin filmi pealiskaudsuse tipuks. Filmi lugu oli nii palju muudetud ka, et ma üldse ei imesta, et sealt loo iva välja ei tulnud.
Kui raamatus oli väga, väga suur osa Johannese sõpradel siis filmis seda osa üldse ei kajastatud.
Täpselt samamoodi Johannese isa suurt kuid kaudset rolli tema elus.
Filmis oli jäetud tähelepanuta toitumise ja trenni osa, mis taaskord oli raamatus põimitud Johannese suhetega sõpradega. Arvestades, et väga suurel osal noortest on probleeme toitumise ja trenni tegemisega siis minu jaoks on see kahetsusväärne, et seda ei käsitletud. Arvestades asjaolu, et kino on ikka populaarsem kui raamatute lugemine ja üks üsna suur mõjutusvahend.

Üks asi mis mind veel filmi juures häiris, vb see tuleneb minu puudulikust nägemisest, oli see, et liiga suur osa filmist on ilma dialoogita. Kuigi nendes kohtades oleks saanud kasutada mingit teksti, mis oleks kajastanud Johannese mõtteid, mis tulid välja raamatus.

Praegu seda postitust kirjutades ma jõuangi järeldusele, et vb üks suur asi, mis mind veel häiris oli see, et filmis ei kajastatud Johannese mõtteid ja tundeid. Liiga suur osa oli jäetud rahvale endale tõlgendamiseks. Kuid need inimesed, kes pole kunagi kiusamise ohvrid olnud või sellises situatsioonis nagu peategelane siis arvatavasti ei osata samastuda ega mõista.

Igaljuhul olen ma õnnelik, et mul on nii raamatukogemus kui ka filmikogemus ning see oli hea, et ma enne filmi olin raamatut lugenud.

Ära hõiska enne õhtut

Eesti vanasõna: “Ära hõiska enne õhtut.” Ja kui hõiskad siis vaikselt salaja ning omaette. Tundub, et tuuled muudavad suunda. Rsk, raudselt sõnusin ära.
Aga täna oli üks gaad deem hea päev. Ja kui nii edasi läheb siis on üks gaad deem hea periood tulemas.
Ok. Ma ei riku praegu oma mulli edasimõtlemisega. Sest kui on hea siis on ka halba ja tean ka neid probleeme, mis tulemas on aga… Noh, täna oli just a fucking good day!

Previous Older Entries